Lavastaja on see, kes suudab näitlejate abiga elustada teksti laval ning anda lavastusega vaatajale aimu sõnades öeldamatut. Kõik teised on lihtlabased käsitöölised.
Lavastaja definitsiooniga nõus. Sada protsenti. Aga kas auväärt defineerija määraks sõnades, kes on näitleja. Ja veel oleks äärmiselt huvitav teada saada, kes või mis ülesanne on lavastuse sünni juures kunstnikul (lavakujundus, kostüümid, rekvisiit, grimm).
Ma olen teatris (Eestis) töötanud aastast 1979, meie ajaarvamise järgi teeb see 30 aastat; reeglina trükitakse esietenduse plakatile lavastaja, muusikalise kujundaja ja näitlejate nimed. Kunstnikku ei märgita, teda nagu polekski olemas. Miks?
Ka suurimad lavastajad muutuvad alati pisikeseks, kui jutt läheb stsenograafiale - seda valdkonda välditakse; ka kriitikud teesklevad reeglina tumma. Miks nii? Oleks huvitav lugeda Sinu pikemat arvamust sel teemal.
Tänan küsimuste eest! Muidugi on see ülekohus, et ei märgita esietenduse plakatile lavastuse kunstnikku. Siin peaks lavastaja seda nõudma. Kahjuks Jaan Tooming on ka patustanud selle vastu ja kahetseb seda südamest nagu ma olen kuulnud. Kriitikud lihtsalt pole haritud stsenograafias, sellepärast nad vaikivad - nad lihtsalt kardavad rumalaks jääda. Kriitikute haridusse mu mäletamist mööda ei kuulu lavakujundus. Üldse on kriitikud, eriti nooremapoolsed, lihtsalt harimatuse vangid. Siin peaksid teatrikunstnikud neid harima, lausa avalikkude sõnavõttudega meedias ja mujal. Suured lavastajad tavaliselt näevad selgelt siseilmas tulevase lavastuse kujundust, n.ö. üldpilti. Kui ta on ise võimeline seda teostama, oleks kõige parem, sest kui ta "määrib" oma pildi palgatud kunstnikule kaela, siis kunstnik muutub paratamult ainult teostajaks, käsitööliseks. Näitlejast ehk ainult niipalju, et mu arust on tema põhitunnus ekstaasivõime.
Lavastaja definitsiooniga nõus. Sada protsenti. Aga kas auväärt defineerija määraks sõnades, kes on näitleja. Ja veel oleks äärmiselt huvitav teada saada, kes või mis ülesanne on lavastuse sünni juures kunstnikul (lavakujundus, kostüümid, rekvisiit, grimm).
ReplyDeleteMa olen teatris (Eestis) töötanud aastast 1979, meie ajaarvamise järgi teeb see 30 aastat; reeglina trükitakse esietenduse plakatile lavastaja, muusikalise kujundaja ja näitlejate nimed. Kunstnikku ei märgita, teda nagu polekski olemas. Miks?
ReplyDeleteKa suurimad lavastajad muutuvad alati pisikeseks, kui jutt läheb stsenograafiale - seda valdkonda välditakse; ka kriitikud teesklevad reeglina tumma. Miks nii? Oleks huvitav lugeda Sinu pikemat arvamust sel teemal.
ReplyDeleteTänan küsimuste eest!
ReplyDeleteMuidugi on see ülekohus, et ei märgita esietenduse plakatile lavastuse kunstnikku. Siin peaks lavastaja seda nõudma. Kahjuks Jaan Tooming on ka patustanud selle vastu ja kahetseb seda südamest nagu ma olen kuulnud.
Kriitikud lihtsalt pole haritud stsenograafias, sellepärast nad vaikivad - nad lihtsalt kardavad rumalaks jääda. Kriitikute haridusse mu mäletamist mööda ei kuulu lavakujundus. Üldse on kriitikud, eriti nooremapoolsed, lihtsalt harimatuse vangid. Siin peaksid teatrikunstnikud neid harima, lausa avalikkude sõnavõttudega meedias ja mujal.
Suured lavastajad tavaliselt näevad selgelt siseilmas tulevase lavastuse kujundust, n.ö. üldpilti. Kui ta on ise võimeline seda teostama, oleks kõige parem, sest kui ta "määrib" oma pildi palgatud kunstnikule kaela, siis kunstnik muutub paratamult ainult teostajaks, käsitööliseks.
Näitlejast ehk ainult niipalju, et mu arust on tema põhitunnus ekstaasivõime.
Tänan.
ReplyDelete